Sügise jahtijad leiad siit.
***
“Miks sa nii mossis oled?”
“Sügis jõudis kätte.”
“No ja siis?”
“Vihma sajab pidevalt.”
“Miks sa kummikuid ei kanna?”
“Ja lehed langevad kõik puudelt. Need on nii koledad ja raagus.”
“Praegu on nad just ilusad ja värvilised.”
“Ja kui nädalavahetusel maale minna, siis haiseb kõik hirmsasti sita järgi.”
“Tänu sellele sitale saab vanaema oma rukkist sulle leiba teha.”
Teised jahilised leiate siit.
***
“Kuidas sa liitmisest-lahutamisest aru ei saa?”
“No ei saa.”
“Oletame, et sul on 4 seent ja sa paned nad kõik pannile. Mis jääb järgi?”
“Seenesoust.”
“Ei-ei. Oletame, et metsa all on 4 seent ja sa korjad ühe korvi. Mis on tulemus?”
“Potentsiaalne seenemürgitus.”
Jahilised silmitsevad siin.
***
“No nii, keera veidi oma pead. Veel veidi! No super!!! Ja hoia silmad lahti. Sul on nii ilusad sinised silmad, aga kogu aeg jäävad nad pildi peale kinnisena.”
“Mulle ei meeldi sugugi see välk, mida sa mulle silma lased.”
“Aga modellitöö nõuab ju ohvreid.”
“Ohvreid!?! Mu agent rääkis hoopis teistsugust juttu. Ja üleüldse, kus on need õunad, mida mulle snäkiks lubati? Mulle anti siin ainult mingeid näruseid kuivanud porgandeid…”
“Paar pilti ainult veel. Luban, et kauem ei lähe. Ja õune saab siis kui pildid on tehtud.”
“No olgu. Kuidas ma nüüd poseerima pean?”
“Tõsta korraks lõuga. Vot nii. Nüüd sain küll pildi kätte.”
Jahilisi näeb ukse taga piilumas siin.
***
“Mida ma oma eluga ette võtan? Selline tunne on nagu oleks tupikusse jooksnud. Edasi saab minna küll, aga ei taha enam.”
“Eks siis pead hakkama otsima uusi avausi, kust edasi pugeda.”
“Milliseid uksi või väravaid ma siis otsima pean?”
“Neid on mitmesuguseid. Mõni on suur ja lai.
Mõne juurde pääsemiseks tuleb aga kitsast käigust läbi pugeda.
Mõni on nii pisike, et võid lausa üle astuda.
Teiseni jõudmiseks tuleb läbida raske teekond.
Siis on selliseid, kust igaüks läbi ei saagi.
Või kui saab, siis alles peale pikka ja pingelist võitlust.
Aga on ka neid, mis lausa kutsuvad sisse astuma.
Ja neid, mille taga on üllatus.
On selliseid, mis on kinni ja kuhu sa ei peagi sisenema.
On ka selliseid, mis sinu järel sulguvad ja jätavad sind sisse.
Uksi on palju. Sa pead ise õige valiku tegema.”
Esimese hooga leidsin, et mis nüüd mina…
Teise hooga mõtlesin, et võiks ju kahhh.
Kolmanda hooga avastasin, et uuuuups, hiljaks jäin.
Aga täpsemal uurimisel selgus, et aega veidi veel on.
Seega võtsin esi-fotojahtija nõu kuulda ja pakun siis mõned pildid näitusele välja:
1. Kauge minevik
See on postitusest Palju ja tehtud kauges minevikus kui oli veel piisavalt aega muru sees pilvede ja lillede imetlemiseks. Oleks ka nüüd 
2. Hetkeolukord
See on postitusest Vesi ja tehtud suhteliselt hiljuti. Arvestades vihmase kevade kiiret üleminekut vihmasele sügisele peaks see pilt ideaalselt sobima praeguse klimaatilise olukorraga.
3. Ehk mitte nii kauge tulevik
Viimane pilt on postitusest Loom. Pilt on tehtud mõni aeg tagasi ühel mõnusal rannal lebotamise päeval ühes mõnusalt soojas kohas, mida võib-olla ühel päeval ka pikemalt külastama lähen.
Kellele asi ikka veel segaseks jäi, sellele infoks, et tegemist on Fotojahtijate näituseideega.
Täiendused ja parandused:
No ei olnud enam suuremat versiooni võilillepõllust võtta 
Asenduspilt on järgmine:
Et tegemist peaaegu niisama pehme lillekesega, siis ehk sobib. Pilt on pärit postitusest Pehme.
Kuna lahkelt lubati ka neljas pilt näitusele toppida, siis tuleb kiiresti juhust kasutada:
4. Hetkeolukord nr 2
Tegemist pildiga postitusest Muster. See pilt on veel eriti ajakohane. Nimelt ootavad köögis pannil õhtust söögikorda värskelt korjatud ja praetud seened. Nämm-nämm
Palju on neid siin.
***
“Kallis, kas Sa armastad mind?”
“Jah, otse loomulikult.”
“Kui palju Sa armastad mind?”
“Palju.”
“No kui palju?”
“Väga palju.”
“Kui palju on väga palju?”
“Nii palju kui on lilli väljal.”
“Ainult???”
“No nii palju kui on kive rannal.”
“Kkhmmmmm.”
“Kallis, ma armastan Sind nii palju kui on veepiisku kõikides meredes kokku.”
“Siis on tore.”
“Kas Sa mind ka armastad?”
“Mmmmm. Ma ei tea. Vist jah.”
Fotojahilised leiab kõrvuti seismas siin.
***
“Tead, mina sinuga enam koos välja ei tule.”
“Miks ei tule?”
“No vaata ennast, milline sa välja näed! Riided kõik närakaks kulunud. Sul on hulgim uusi asju kapis ootamas, aga neid sa ju selga ei pane. Käid oma kulunud asjadega ringi.”
“Pole mul viga midagi.”
“No ikka on küll. Vaata naabreid – nii hästi sobivad teineteisega kokku.”
“Hähhhh. Naabrid ees ja naabrid taga. Kogu aeg võrdled meid nendega.”
“Või siis su ülemus oma naisega. Nagu lust vaadata.”
“Aga nemad on ju hoopis teisest klassist. Kuidas sa meid nendega võrdled?”
“Aga su parim sõber oma naisega?”
“Sulle ikka meeldib mu sõber rohkem kui mina. Seda ma kahtlustasin.”
“Seda küll mitte, kallis. Vaata siis oma last ja ta pruuti!”
“Aga mu lapsepõlvesõber? Miks sa teda näiteks ei too?”
“Sest tema on samamoodi närakates kui sina. Sobite ideaalselt teineteisega kokku.”
“No kui me nii hästi kokku sobime, siis lähen pidusse hoopis temaga. Vot nii!”
Suplejaid jahtivad tegelased on siin.
***
Koputus uksele.
Uks avatakse ning ukse taga on veidi räsitud olemisega, kuid samas uhkete rõivastega noormees. Tegemist on järjekordse kuninglikust soost kosilisega, kes abiellumiseas printsessi endale tahab.
Juhatatakse noormees kuninga juurde. Too vaatab nooruki üle, vestleb temaga nii ühest kui ka teisest olulisest asjast ning suunab siis kosilise printsessi poole. Et kui ta printsessile meeldib, siis võib pulmadest isegi asja saada.
Printsess on noort ja nägusat meest nähes õhevil: “Kust kaugelt sa siis tuled?”
“Ma tulen seitseme maa ja mere tagant,” vastab noor prints.
“Seitsme mere tagant!” õhkab tütarlaps, istub toolile ning puhkeb nutma.
“Miks sa nutad?”
“Ma pole elu sees merd näinud. Räägi mulle, millised need seitse merd on?”
“Esimene meri oli kui peegel. Tundus nagu ma oleks sõitnud pilvedel.”
“Teine oli aga seevastu kõrgete lainetega. Hädavaevu sain oma paadiga kaldale.”
“Kolmas oli madal ja mudase kaldaga.”
“Neljas oli täis näljaseid krokodille.”
“Viies oli hirmsuur. Peale selle ületamist pidin toibumiseks ta liivasel kaldal puhkama.”
“Kuues oli imepisike. Teda võinuks lausa lombiks pidada”
“Ja viimane oli täis päikesekulda. Ta justkui teadis, et ma kohtan Sind varsti.”
“Nüüd ma tean ka milline meri on,” rõõmustas printsess. Ta tõusis toolilt, pühkis viimased pisarad põselt ning läks oma tulevase kaasa juurde…
Pulmad tulid uhked 
Jahiteel olijad on siin.
***
“Kuhu sa lähed?”
“Sinna kuhu tee mind viib.”
“Kas sul siis mingit suunda ei ole?”
“Ikka on. Kord üles, siis alla. Mõnikord vasakule, teinekord paremale. Sinna kuhu tee mind viib.”
“Aga mis tee see siis on?”
“Mõnikord on lai, teinekord on kitsas. Mõnikord on sirge, teinekord on kurviline.”
“Kas sa siis ise ei otsustagi kuhu lähed?”
“Ei. Tee otsustab kuhu mind viib. Mina lihtsalt lähen. Ja naudin.”
Jahilised ärkavad siin.
***
“Ärka üles!” togis ema sõbralikult oma last.
“Mkhmmmm,” kostus sügavalt teki alt.
“Päike on juba kõrgel. Aitab magamisest. Tee silmad lahti ja tõuse ometi üles!” ei jätnud ema jonni.
“Tahan magadaaaaaaaaaa!”
“Kuidas sa magad kui päike silma paistab, linnud siristavad kõrva ääres ja oja suliseb valjult? Tõuse nüüd üles!” nügis ema oma pesamuna juba tugevamalt.
“Magadaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa!” tuli vinguv vastus kui unimüts sügavamale teki alla puges.
“Kõik su sõbrad on juba ammugi ärkvel ja mängivad aasal,” proovis ema teist lähenemist.
“No ja siis.”
“Nad pidid kõik ühe vanamammi juubelipeole minema. Kas sa tõesti tahad üksi jääda siia aasale?”
“Miiiiisssss!!!! Külla?? Ja ilma minuta???” oli pesamuna hetkega voodist väljas ning sõprade juures aasa peal.
